Muuseumid ja pärand: inimesekeskse pärandihalduse poole

Authors

  • Kurmo Konsa
  • Kaie Jeeser

Abstract

Muuseumid ja pärand: inimesekeskse pärandihalduse poole

Muuseumid kuuluvad mäluasutuste hulka. Nad koguvad, uurivad, säilitavad ja vahendavad üldsusele inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega objekte, toetavad ühiskondliku, kogukondliku ja perekondliku identiteedi kujunemist, talitlevad ühiskondlike mäluinstitutsioonidena ning toetavad haridust ja teadusuuringuid. Muidugi pakuvad muuseumid inimestele ka meelelahutust ja ajaveetmisvõimalusi. Käesolevas artiklis anname pärandiuuringute poolse vaate muuseumidele, kasutades analüüsiks kolme mõõdet: pärandiobjekte, ühiskonna tasandeid ja pärandihaldusprotsesse. Meie eesmärgiks on esitada kontseptuaalne raamistik, mis võimaldaks paremini välja tuua seoseid pärandi ja muuseumide vahel ning mis looks aluse pärandiuuringute ja museoloogiliste teoreetiliste mõistete seostamiseks ja praktilise pärandihalduse paremaks korraldamiseks.

Muuseumid ja pärand on tihedalt, võib isegi öelda, et lahutamatult seotud. Muuseumide määratlemisel on alati üheks oluliseks tunnuseks nende seos pärandiga. Samas ei ole teaduslikult piisavalt käsitletud pärandiinstitutsioonide omavahelisi suhteid ja seoseid laiemate pärandiparadigmadega. Pärandiks loetavate objektide ja nähtuste hulk on alates 20. sajandi teisest poolest tormiliselt kasvanud. Muuseumid püüavad nende muutustega kaasas käia, luuakse üha uusi muuseume ning laiendatakse kogutavate objektide ringi.

Muuseumide käsitlemisel on pikka aega piirdutud vaid riikliku taseme muuseumidega. Ühelt poolt on kindlasti põhjuseks see, et tegemist on kõige varem väljakujunenud muuseumiinstitutsioonidega, teisalt on just selle taseme muuseumid hõlmanud pärandimaastikul kõige mõjuvõimsama positsiooni. Samas on museoloogiline tähelepanu teiste tasandite muuseumiinstitutsioonide suhtes olnud küllaltki kasin. Eramuuseume ja isiklikke kogusid ei ole museoloogilisest vaatepunktist piisavalt käsitletud, kuigi isiklik pärand moodustab tegelikult vägagi suure osa ühiskonnas leiduvast pärandist, samuti on see inimestele kõige omasem ja sageli ka olulisim. Samuti on kogukonna ja kohalike omavalitsuste mäluasutused tõusnud museoloogia huviorbiiti alles hiljuti. Ning isegi maailmapärandi kontekstis on mäluasutustele hakatud tähelepanu pöörama alles hiljuti. Kõiki tegevusi, mis on seotud pärandiga, võib võtta kokku mõistega „pärandihaldus“. Pärandihaldus (heritage management) haarab põhimõtteid ja tegevusviise, mis on seotud ajaloolise, loodusliku, teadusliku vm väärtusega objektide, paikade ja nähtuste kindlakstegemise, säilitamise, dokumenteerimise, interpreteerimise ja tutvustamisega. Pärandihaldusprotsesse võib jagada vastavalt sellele, millele need keskenduvad, objekti-, väärtuste- ja inimesekeskseteks. Tegemist ei ole kindlas ajalises järjestuses ilmuvate käsitlustega, mis tingimata üksteist välistavad. Kuigi neil on olemas teatud ajaline järjestus, kasutatakse sõltuvalt kontekstist käesoleval ajal neid kõiki. See, millist eelistada, sõltub ka käsitlemise eesmärgist. Need lähenemised väljendavad järjest hõlmavamat ja komplekssemat käsitlust pärandihaldusest.

Inimesekeskne pärandihaldus on dünaamiline sotsiaalne protsess, mis paratamatult sisaldab erinevaid perspektiive pärandi väärtustele. Muuseumid on sellise multiperspektiivse vaate esitamisel jõudnud kaugemale kui näiteks muinsuskaitse. Kindlasti on selle üheks põhjuseks asjaolu, et muuseumivaldkond ei ole nii jäigalt seadusandlikult määratletud ja bürokraatlikult reguleeritud kui muinsuskaitse.

Pärandi haldamine seisneb selle pidevas uuestiloomises ja jällegi on just muuseumid need paigad, kus selline uuestiloomine on loomuomane. Muuseumis asetame me objekte pidevalt uude konteksti ja uurime, kuidas see inimesi mõjutab. Iga näitus, on objekti uus interpreteering ja selle käsitlemine uuest perspektiividest lähtudes. Täpselt sama protsess toimub ju ka kõigi muude pärandiobjektide ja -nähtustega, võib-olla küll vähem kontrollitavates ja jälgitavates kontekstides.

Pärandi haldamise otsustavaks küsimuseks on jätkusuutlike ja enam kaasavate haldusmeetodite kasutuselevõtt. Museoloogiline teooria ja muuseumide praktika pakub mitmeid sellekohaseid näiteid. Inimesed peavad osalema pärandi haldamises selle kõikides etappides, alates määratlemisest ja lõpetades interpreteerimisega. Oluline on töötada välja vastavad praktikad ja viia need ka ellu. Väga oluline panus sellesuunalistesse arengutesse on andnud osalusmuuseumi idee.

Inimesekeskne pärandihaldus tähendab ennekõike tulevikku suunatud väärtuste ja tähenduste loomist. Mingis mõttes on tegu perspektiivi pööramisega minevikult tulevikku. Pärand ei ole midagi minevikust, vaid hoopiski midagi tulevikku suunatut. Tegemist on sotsiaalse ja kultuurilise ressurssiga, mis on aluseks tuleviku kavandamisel. Me arvame, et tegemist on pärandi kõige olulisema funktsiooniga üleüldse. Pärandi haldamine on nüüdisaja sotsiaalsete ja kultuuriliste reaalsuste reinterpreteerimine kasutades selleks valitud minevikutõlgendusi. Selle eesmärgiks on oleviku muutmine soovitavaks tulevikuks. Seejuures on oluline pidada silmas nii pärandi erinevaid liike kui ka ühiskonna eri tasandeid. Pärandilood peavad olema kui sümfoonia, mis haarab kõiki osalisi kõigil ühiskonnatasemetel.

Museum and Heritage: Towards a People-centered Heritage Management

Museums are memory institutions. They serve to collect, study, preserve and mediate to the public culturally valuable objects related to human beings and their living environment. They bolster the formation of social, communal and family identities; they function as public memory institutions, supporting education and scientific research and, of course, museums provide entertainment and recreation. In this article, we look at museums from the perspective of heritage studies, and for our analysis, we use the following three dimensions: heritage objects, levels of society and processes of heritage management. Our objective is to present a conceptual framework which would highlight more clearly the connections between heritage and museums and which would lay a foundation for interlinking some theoretical concepts from heritage studies and museology and help to improve practical heritage management.
Museums and heritage are closely, if not inextricably, linked. A museum’s connection with heritage has always been one of the important features that defines it. At the same time, the relationships between various heritage institutions and their links with broader heritage paradigms have not been sufficiently researched. Since the second half of the 20th century, the number of objects and phenomena considered to be heritage has dramatically increased. Museums endeavor to keep pace with these changes, and thus more new museums are being established and the range of collection items is expanding.
For a long time, discussions of museums encompassed only national-level museums. This is due to the fact that national museums are the oldest of such institutions to have emerged, and on the other hand, it is museums at the national level that have attained the most influential position in the heritage landscape. At the same time museologists have paid rather scant attention to museum institutions at other levels. Private museums and personal collections have not received sufficient museological consideration even though they form a significant amount of social heritage and are the most natural to people, and often the most important for them too. Likewise, community and local government memory institutions have only recently become of interest to museology, which is also the case even in the context of world heritage. All activities connected to heritage may be summed up with the term ’heritage management’. Heritage management incorporates  principles and practices connected to the identification, preservation, documentation, interpretation and presentation of objects of historical, natural, scientific or other interest. The processes of heritage management can be grouped according to their focus: object-based, value-based and people-centered. These approaches do not follow a specific chronological order and are not necessarily exclusive of one another. Although they come in a certain chronological sequence, all the approaches are currently used depending on the context and purpose of the inquiry. These approaches reflect an increasingly more comprehensive and integrated treatment of heritage management.
People-centered heritage management is a dynamic social process which necessarily includes diverse perspectives on the value of the heritage. Museums have made much better progress in producing multi-perspective views than heritage conservation has by comparison. One of the reasons is that the museum field is not as rigidly defined by law or regulated by bureaucracy as heritage conservation is.
Heritage management consists of a continuous re-creation of the heritage, and here again, museums are the places where such re-creations characteristically occur. It is in museums that we continually place objects in new contexts and examine how that impacts people. Each exhibition is a new interpretation of the object, offering a treatment of it from a novel perspective. In fact the exact same process takes place with regard to all other heritage objects and phenomena, but perhaps within less controllable and observable contexts.
A key issue for heritage management is the introduction of sustainable and more inclusive management methods. Museological theory and museum practice offer several examples here.  People must be involved in the management of heritage at each stage, starting from the definition of what it precisely is and ending with its interpretation. It is important to develop and implement relevant practices. The idea of a participatory museum has made significant gains in this direction.
People-centered heritage management entails, above all, the creation of future-oriented values and meanings. In a sense, the perspective must shift from the past to the future. Heritage is not a thing of the past, but of the future. It is a social and cultural resource that forms the basis for our plans for the future. We believe that this is the primary function of the heritage. Heritage management is the reinterpretation of contemporary social and cultural realities by using interpretations of the past selected for this purpose. Its objective is to change the present into a desirable future. Here it is important to take into account different types of heritage as well as different levels of society. Heritage stories must be like a symphony that incorporates all the participants from all of the different levels of society.

Музеи и наследие: к управлению наследием с человеком в центре внимания Курмо Конса,  Кайе Еэзер 
Музеи – это институты памяти. В них собираются, сохраняются, изучаются, выставляются на обозрение объекты, связанные с человеком и его жизненной средой и представляющие культурную ценность. Oни содействуют формированию социальной, общинной и семейной идентичности, функционируют в качестве институтов памяти и поддерживают образование и научную деятельность. Также в музеях предлагаются различные возможности развлечься и провести досуг.
В данной статье музеи рассматриваются с точки зрения изучения наследия. Свой анализ мы проводим в трёх измерениях – объекты наследия, социальные уровни и процессы управления наследием. Цель работы заключается в представлении концептуальных рамок для лучшего выявления связей между наследием и музеями и создания основы для сопряжения изучения наследия и музееведческих теоретических понятий, а также для лучшей организации управления наследием.
Музеи очень тесно, даже неразрывно связаны с наследием. Эта связь всегда выступает в качестве одного из важнейших признаков при определении музеев. В то же время взаимоотношения различных учреждений, занимающихся вопросами наследия, и их связь с более широкими парадигмами наследия изучены недостаточно. Начиная со второй половины ХХ века стремительно увеличивалось количество объектов и явлений, относимых к наследию. Музеи стараются шагать в ногу с этими изменениями, открываются новые музеи, ширится круг собираемых объектов.
Рассмотрении вопросов, касающихся музеев, на протяжении долгого времени ограничивалось лишь учреждениями государственного уровня. Это было обусловлено тем, что они образовались раньше других, и именно музеи этого уровня занимают наиболее влиятельное положение в сфере наследия. Музееведческое внимание к музеям других уровней до сих пор было довольно скромным. Частные музеи и личные коллекции недостаточно хорошо изучены с точки зрения музееведения, хотя личное наследие образует довольно большую часть наследия общества, к тому же оно наиболее близко людям, а зачастую и наиболее важно. Общинные музеи и институты памяти местных самоуправлений также лишь недавно попали в круг интересов музееведения. И даже в контексте мирового наследия внимание к институтам памяти стало уделяться лишь недавно. Всю деятельность, связанную с наследием, можно обобщить в понятии «управление наследием». Управление наследием (heritage management) охватывает принципы и формы деятельности, связанные с выявлением, сохранением, документированием, толкованием и демонстрацией объектов, мест и явлений, представляющих историческую, природную, научную и прочую ценность. Процессы управления наследием могут ставить в центре внимания человека, объекты или ценности. Разные типы управления не обязательно выступают в хронологическом порядке, исключая при этом друг друга. Они действительно имеют определённую временную последовательность, но в настоящий момент используются все типы в зависимости от контекста. Выбор типа управления зависит также от цели. Данные подходы выражают всё более объемлющее и комплексное рассмотрение управления наследием.
Управление наследием с человеком в центре внимания является динамичным социальным процессом, содержащим различные взгляды на ценность наследия. В представлении такого многостороннего подхода музеи ушли дальше, чем, например, охрана памятников старины. Безусловно, одной из причин этого является то обстоятельство, что музейная сфера не настолько жёстко отрегулирована в законодательном и бюрократическом плане, как охрана памятников старины.
Управление наследием заключается в постоянном создании наследия заново. Как раз музеи являются тем местом, которому свойственен процесс постоянного созидания. В музее мы постоянно помещаем объекты в новые контексты и изучаем, как это влияет на людей. Каждая выставка является новой интерпретацией объектов, их рассмотрением с иных сторон. Такой же процесс происходит со всеми другими объектами и явлениями наследия, быть может только в менее контролируемых и наблюдаемых контекстах.
Решающим вопросом в управлении наследием является внедрение жизнеспособных и более привлекающих методов управления. В теории музейного дела и в практике музеев имеются подобные примеры. Люди должны принимать участие в управлении наследием на всех его этапах, начиная с определения наследия и заканчивая его интерпретацией. Важно разработать соответствующие практики и воплотить их в жизнь. Значительное содействие в этом направлении оказала идея музея участия.
Управление наследием с человеком в центре внимания означает, прежде всего, создание ценностей и смыслов, устремлённых в будущее. В некотором смысле это означает разворот от прошлого к будущему. Наследие не есть что-то из прошлого, это нечто, направленное в будущее. Это – социальный и культурный ресурс, служащий основой для планирования будущего. И это самая важная функция наследия вообще. Управление наследием – это реинтерпретация социальных и культурных реалий современности с использованием определённых толкований прошлого с целью обратить настоящее в желаемое будущее. При этом важно учитывать как различные виды наследия, так и разные уровни в обществе. Наследие должно быть похоже на симфонию, увлекающую всех участников на всех социальных уровнях.

Downloads

Additional Files

Published

2021-10-17